Kindlasti olete tihtipeale pühapäeviti lõunasel ajal vanaema juurde sattunud. Just täpselt siis, kui pliidi all on praksumas soojendav tuli ning kohe-kohe on valmis saamas pajaroog. Lõunasöök, mis valmistatud oma aia andidest ja loomulikult korralikult lihatükist, mis peale mõningast küpsemist on lihtsalt suus-sulavalt pehme. Nagu pühapäevale kombeks, kaetakse laud suure toa pitslinaga kaetud vanale puulauale ning peaosaliseks on just seesama pajaroog. Selles roas on ehedust ja ehtsust, kodusoojust ja kuhjaga häid soove ning mis peamine - see toit maitseb nii nostalgiliselt.
Just täpselt taoline on ka allolev retsept, mida mulle meeldib teha nö laiskadel nädalavahetustel, siis kui suuremat kokkamistuju ei ole, aga siiski on kiusatus miski maitsva järele. Sellisel juhul sobib seesugune roog valmistamiseks imehästi, kuna ei nõua rohket vaeva - vaja vaid lihtsalt vajalikud komponendid ahjuvormi pista ning siis selle valmimist oodata... Kergelt guljašši puudutusega pajaroog on parajalt tummine, maitserikas ning kõhtutäitev. Minul oli kasutusel Liivimaa lihaveise esiselg, selline lihatükk, mis nõuab pisut pikemat töötlemist ning hautamist ning seetõttu sobib siia retsept justkui valatult.
